pühapäev, 25. aprill 2010

Kuidas me käisime kassinäitusel

Meie pere eriline hellus on seotud kassidega. Eriti minu tütrel Pоlinal on suur armastus kasside vastu. Nii et ma ei olnud üllatunud, kui ühel päeval tema ütles, et ostis piletid kassinäitusele. Ma arvasin, et see sündmus on huvitav ja lõbus ning ma kutsusin sinna ka oma mentori Ene-Reeda.

Ja siis laupäeval kell 11 me olimegi kohal. Juba väljas aga äkki kuulsin valju "Ki-ke-ri-kii!"
Selgus, et näitusel ei ole ainult tõukassid, vaid ka linnud ja närilised.
Esimesed keda me nägime olid valged tuhkrud. Perenaine lubas võtta ühe neist kätte. Need loomad ei istu rahulikult vaid kogu aeg pöörlevad ja keerutavad. Seepärast oli neid pildistada väga raske.
Närilistest olid esindatud: hamstrid, merisead, küülikud, hiired ja rotid. Nad erinesid üksteisest karva värvi ja pikkuse aga ka üldse karva olemasolu poolest.

Me nägime palju erinevaid kukkesid, faasaneid, kanaarilinde ja papagoisid. Erilise mulje jätsid tuvid. Kui ilus sulestik nendel on! Mõnedel on nagu kuninglik krae, teistel on lokkis sulestik. Mõndadel on nagu püksid jalas, teistel sabad nagu lehvikud. Selgub et on olemas eraldi sporditõugu tuvid. Nende võistlused toimuvad ülemaailmsel tasandil. Nende spordivõistluste omapärast rääkisid meile lindude omanikud. Eestis praegu puudub klubi, kes saaks osaleda rahvusvahelistel võistlustel, sest see on väga kallis lõbu. Aga tuvide omanikud võiksid näiteks koolides tuvidest täpsemalt rääkida ja linde näidata.

Ja loomulikult, kassid, kassid, kassid... Väga suured ja väikesed. Pika karvaga ja täiesti ilma selleta, mustad, valged ja punased. Oli väga raske valida kõige ilusamat, sest iga tõul on oma eelised. Aga muidugi me proovisime valida ja hääletasime meeldiva kassi poolt.

Näituselt läksime ära torega enesetundega. Eks kõikidele on teada, et suhtlemine loomadega maandab stressi ja pikendab elu.

Meie peame plaani stressi maandada ka koerte näitusel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar